Märkame kolleegide saavutusi!

Meie haigla vereteenistuse turundusassistent Aleksandra-Olga Seppar, kes on ühtlasi ka Eesti naiste jäähokikoondise liige, võitis märtsikuu lõpus Kohtla-Järvel toimunud turniiril hõbemedali. Oleme väga uhked Eesti naiste jäähokikoondise ja Aleksandra-Olga Seppari saavutuse üle! Jätkake samas vaimus! Lisaks on Aleksandra-Olga Seppar Kohtla-Järve hokiklubi “Everest” liige, meistritiitli omaja ja kirglik spordifänn. Sport on tema jaoks elustiil, ilma milleta ei saa tema oma elu enam ette kujutadagi. Sarnaselt spordiga puges Aleksandra-Olga hinge ka veredoonorlus. Tänu tema heategevuslikule panusele saab elupäästvat vereülekannet vajavad inimesed kallistada taas oma kodakondseid, veeta kvaliteetaega sõpradega, hoolitseda lemmikloomade eest, suhelda, osaleda ühiskondliku elu korraldamises ehk elada täisväärtuslikku elu.

Vereteenistuse kvaliteedijuht Anna Gromova viis Aleksandraga läbi lühiintervjuu, mille käigus uuris, miks Aleksandra otsustas veredoonoriks hakata, miks ta armastab seda tegevust ja milliseid võrdlusparalleele spordiga oskab ta välja tuua.

Kuidas on Sinust saanud veredoonor?

Oma spordikarjääri alguses sattus minu kätte üks huvitav veredoonorluse teemaline artikkel, mis tekitas minus suurt huvi. Artiklis oli kirjeldatud, mis toimub inimese organismis peale vereloovutust. Mul jäi meelde, et toimub rakkude uuenemine. Ohoh! – mõtlesin ma – see oleks mulle, inimesele, kes teeb pidevalt sporti, väga kasulik. Rakkude uuenemise ajal küllastub veri hapnikuga, mis mõjub sportlase kehale kosutavalt. See omakorda soosib sportlike eesmärkide saavutamist. Ma ei tea ühtegi sportlast, kes ei tahaks silmapaistvaid tulemusi saavutada. Pärast artikli lugemist otsustasingi veredoonoriks hakata ja mõne aja pärast tulin oma esimesele vereloovutusele. Teadsin, et minu annetatud veri päästab kellegi elu. Mul ei olnud ükskõik.

Kuidas tundsid ennast pärast esimest vereloovutust?

Alguses tekkis kerge eufooria tunne, ilmselt õnnehormoonide vabanemise tagajärjel. Valu ma ei tundunud. Protseduur ei võtnud palju aega. Sain tohutult palju positiivseid emotsioone, mis püsisid kaua. Selle kõigega kaasnes rahulolutunne. Minu jaoks oli see väike edulugu.

Keda Sa veredoonoritena veel näed? Kes võiks olla verivärske doonor?

Mulle tundub, et rohkem sportlasi ja sporti harrastavaid inimesi võiks veredoonorite «klubiga» liituda, kuna neil on üldjuhul tugev tervis, vastav eluviis ja tasakaalustatud toitumine. Ideaalne kombinatsioon! On teada, et veredoonoriks sobivad ainult terved inimesed.

Kas ja kuidas mõjutab Sinu töö vereteenistuses motivatsiooni vere andmiseks?

Mul on suur rõõm, et töötan vereteenistuses ja olen nö selle ahela sees. Iga tööpäev annab mulle uusi teadmisi ja kogemusi. Näen, kui suur on vajadus doonorivere järele, ja see kahekordistab minu motivatsiooni järgnevateks vereloovutusteks. Soovin teha seda regulaarselt — tegemist on väljakujunenud elustiiliga.

Pöörame korraks pilgu spordi poole. Miks valisid hoki?

Hoki on vahva spordiala! See sobib väga hästi inimestele, kes kogevad sageli erinevate emotsioonide spektrit, sh mina, ja armastavad meeskonnatööd, mis on hokis esmatähtis. Hoki annab mulle adrenaliini. Hokimängu ajaks keskendun ainult jää peal toimuvale, viskan kõik muud mõtted peast välja ja olen selline nagu ma olen. Ja seda juba viimase nelja aasta jooksul. Võin öelda, et leidsin oma lemmiku.

Missugused ühised jooned kumavad Sinu arvates spordi tegemise ja doonorivere andmise vahel?

Mõlemad tegevused on kasulikud mulle ja teistele inimestele. Tegemist on harjumustega, mis kujundavad elustiili. Ilma nendeta ei kujuta ma ette oma elu.

Mis on hokis Sinu jaoks keeruline ja milliste väljakutsetega puutud kokku oma töös?

Hoki on minu kirg, kus olen nagu kala vees, raskuseid ei tunne. Töös on emotsionaalselt keeruline see, et kui inimene soovib verd loovutada, kuid mingil — tavaliselt tervisega seotud — põhjusel tema veredoonoriks ei sobi, pean raskusega südames seda talle ütlema. Kindlasti on see kurb hetk, sest inimene tuleb selleks, et päästa kellegi teise elu. Kui ta saab teada, et seda võimalust tal ei ole, hakkab ka kurbust tundma. Siis me suhtleme temaga ja anname nõu, kuidas tervisenäitajaid parandada. Kui inimene tuleb mõne aja pärast uuesti, pakub see meile kõigile ainult rõõmu.

Mida Sulle meeldib vabal ajal veel teha?

Olen kuueaastase poja ema. Minu jaoks on väga oluline tema mitmekülgne areng ja pühendan talle võimalikult palju aega.

Intervjueeris Anna Gromova.

Tekst: Anna Gromova, Mihhail Tammearu.

Pilt: Julia Tilku.