22. märts – Kiviõli linn sai 100 aastaseks. Õnnitleme!
Kiviõli linn

2022.aasta on Kiviõli linnale ja Kiviõli Keemiatööstusele juubeliaasta, mõlemad tähistavad 100 aastaseks saamist. Juubelipidustused on kavandatud suveajaks, kuid ei saa unustada, et 22 märts on ametlikult Kiviõli linna sünnipäev. Avaldame linna ajaloo lühendatud ülevaate. Kasutasime selle ülevaate koostamisel mitmeid allikaid, näiteks  Jarmo Vaigu magistritööd „Kahaneva väikelinna planeering”, raamatut „”Eesti linnade ja alevike taskuentsüklopeedia” ning kunagise Kiviõli linnalehe „Meie Reede” materjale. Kindlasti leiab nädalaleht Panorama võimaluse tutvustada ka Kiviõli keemia ja põlevkivi ettevõtete ajalugu.

1922.aastal rajas aktsiaselts Eesti Kiviõli Erra-Sala küla maadele põlevkivi karjääri ning asus kaevandama. Aastaks 1929 kasvas tehasest ida poole Kiviõli asula ning tehas oli võimeline kaevandama 500 tonni põlevkivi ööpäevas.

Barakke hakati ehitama Sala kaevanduse töötajatele Mäe tänavale kaevanduse kõrvale ja Pika tänava äärde. Barakid olid puidust hooned, mida ehitati enamasti kümneks kuni viieteistkümneks aastaks ning tihti puudus neis kanalisatsioon ja veevärk. “Üks toake barakis ja sinna peab mahtuma terve perekond. Kogu tuba näeb välja nagu suur magamislava. Istumiseks ei ole ruumi. Õhk on raske”, nii loeme aajaloolistes kirjutites Kiviõli ajaloost.

Praeguse Kiviõli territooriumil asusid kaks raudteepeatust Kiviõli (valmis 1920) ja Kütte-Jõu (valmis 1925) ning alates 1927. aastast hakkasid seal peatuma ka reisirongid.

1940.aastaks ulatus barakkide alune maa juba mööda raudteega paralleelseid tänavaid Aasa tänavani. Lisaks eluhoonetele rajati poode, õllebaare ning esinduslikumaid hooneid nagu Kiviõli esimene rongijaam (1935. aastal) ja selle lähedusse rahvamaja. Rahvamaja ümber loodi oma algatuslikult spordiväljak, mida talvel kasutati liuväljakuna. Raudtee ja Keemiatehase peahoone ümbruskonda võib pidada Kiviõli ajaloolise keskuse osaks, kus rahvamaja, spordihoone ja peatuse funktsioon on tänaseni säilinud. 1940. aastaks oli linnas ligikaudu 3000 inimest, kellest 1500 olid Eesti Põlevkivi töölised ja 140 ametnikud.

Peale teist maailmasõda tähtsustus raudteega risti paiknev Vabaduse tänav, mis lõppes lõunast hoonekompleksiga, kuhu kuulusid kombinaadi kontorihoone ja kõrvalhooned. Vabaduse tänava äärde kujunesid tänaseni säilinud kivihooned (kunstikoolihoone, apteek, rajoonikomitee, miilits, kohtumaja). 1950. aastal oli linn laienenud Uue tänavani, kus valdavaks hoonestuseks olid veel ühekorruselised barakid, kuid alustati ka kivist elumajade ehitamist Aasa ja Kaevurite tänaval.

1948.aastal koostati Kiviõli, Kütte-Jõu ja Püssi linna ühendatud linnade hoonestamise plaan. Selle tulemusena 1951. aastast alustati hoonestamist raudteega paralleelselt. Linn pikenes esinduslike kolmekorruseliste kivihoonetega, millest Keskpuiestee (endine Kiriku tänav) äärsetel majadel olid enamjaolt esimesel korrusel äripinnad. 1950. aastatel rajati ka õmblusvabriku hoone, mis hakkas pakkuma tööd Kiviõli naistele. 1959. aastaks oli Kiviõli elanike arv kasvanud 10444 inimeseni, mistõttu ehitati 1960. aastatel juurde üle 20 hruštšovka tüüpi elamut. Tänaseks on osa hruštsovka elamuid lammutatud.

1970.–1980. aastatel toodi sisse suur hulk võõrtööjõudu Nõukogude Liidu teistest piirkondadest ning selle all kannatasid seal elanud põlised elanikud. Rahvaarv kasvas tippajal 11153. elanikuni (1970. aastal), mille tulemusena kerkis paneelelamute rajoon Kiviõli keskusest põhja poole.

Tööstuse perspektiiv oli nii suur, et Kiviõli eeldatav rahvaarv 1970. aastaks oli planeeritud 29000 inimest. Paneelelamud olid enamasti viiekorruselised, kuid ehitati ka üheksakorruselisi elamuid. 30 tuhande inimeseni kasvav linnaruum on säilinud, kuid elanike arvu tõusu ei toimunud. Kasvamisele orienteeritud linnaplaneering on saanud probleemiks tänapäevase linnaruumi tekkele.

Kiviõli linn tekkis seoses tööstuse tekkega, mistõttu oli ta algselt monofunktsionaalne tööstusasula. Tööstusasula toimis põhimõttel, et tööstus oligi see vajalik sotsiaalne süsteem, mis kujundas enda ümber linna ja mille pärast inimesed püsisid. Tööstuse muutumisega kaasnes olukord, kus masinate kaasamisel ei läinud tööjõudu enam nii palju vaja, mistõttu olid paljud inimesed sunnitud kolima tööpuuduse tõttu. Kiviõli puhul lahkus ka palju võõrtööjõudu, kes elasid Kiviõlis ajutiselt enamjaolt töölisbarakkides. Alates 1970. aastast on Kiviõli elanike arv langenud 4964. elanikuni. Ida-Virumaa üldise kahanemise prognoosist saab järeldada, et elanike arv Kiviõli linnas kahaneb 2030. aastaks 3400. elanikuni.

 Ülevaate koostas Jana Kuiv

 

Veel mõned huvitavad faktid Kiviõli linna kohta

— Aastatel 1957–1991 kuulus Kiviõli Kohtla-Järve linna koosseisu.

— Kiviõli tuhamägede kõrgus on 138 ja 135 m. Tegu on Baltikumi kõrgeimate hulka kuuluvate tehismägedega.

— 1928. aastal hakati tööstuse läheduses jõudsalt kasvanud asulat nimetama Kiviõliks.

— 1941. aastal hõivasid Saksa väed tehase, kogu Ida-Viru põlevkivibassein läks üle firmale Baltische Ölgesellschaft in Estland.

— Sihtasutus Kiviõli Seiklusturismi Keskus moodustati 2006, keskus avati 2012.

— Elanike arv 5235 (2017).

Allikas https://virupanorama.ee/et/archives/8215

Добавить комментарий

Ваш адрес email не будет опубликован.