Juuni keskpaigas käivitasime statsionaarsetes osakondades ja EMOs pilootprojekti kukkumiste ennetamiseks. Kasutusele võtsime punased ja oranžid kleepsud ning randmepaelad, mis määravad patsientide kukkumisriski: punased kleepsud ja randmepaelad pannakse patsientidele, kellel on kõrge kukkumisrisk; oranžid kleepsud ja randmepaelad pannakse patsientidele, kellel on keskmine kukkumisrisk. On oluline, et värvipaelad oleksid paigaldatud patsientide randmetele. Kui patsiendid liiguvad teise üksusesse, oskavad ka teised töötajad nende kukkumisriskiga arvestada. Kukkumisriski hindamiseks kasutatakse Morse skaalat. Kukkumisriski hindamiseks pediaatria osakonnas kasutatakse lastele mõeldud Humpty Dumpty skaalat.

Vestlesime patsiendiohutuse spetsialisti Jana Lulluga projekti kulgemisest, läbi tehtud arenguetappidest, väljakutsetest ja tuleviku väljavaadetest.

Jana, palun räägi esmalt, kuidas sündis idee alustada uue projektiga? Raske oleks uskuda, et algatus oli ajendatud hetkeemotsioonist proovida lihtsalt midagi uut.

Tõsi, tegemist ei olnud sugugi hetkeemotsiooniga. Oleme üsna kaua mõtisklenud selle üle, kuidas saaks tõsta patsiendiohutust haiglas. Patsiendiohutus on valdkond, kuhu saab alati juurutada uusi parendusmeetmeid, mille vajadust ei pea tingimata tekitama konkreetne juhtum. Oluline on tasapisi luua süsteem, mis kõige paremal moel kaitseb patsiente. Patsiendiohutussüsteemi loomine baseerub valdavalt ennetustegevustel. Olles analüüsinud Maailma Terviseorganisatsiooni statistilisi andmeid, erinevaid patsiendiohutusjuhtumeid ning töötajate vaatlusi ja patsientide kogemusi, avastasime, et tervishoiuasutustes esineb sageli juhtumeid, mis on seotud patsientide kukkumistega. Tegime ajurünnaku ja leidsime praktilise viisi kukkumiste ennetamiseks meie haiglas. Selle keskmes on kukkumisriski määravate randmepaelte ja kleepsude kasutuselevõtt statsionaarsetes osakondades ja EMOs. Kõiki kukkumistega seotud juhtumeid ei saa kahjuks täielikult vältida, on üks eesmärke ka vähendada nende juhtumite arvu.

Kes ja kuidas määrab patsientide kukkumisriski?

Patsientide kukkumisriski määrab õde. Kukkumisriski määramiseks on välja töötatud spetsiaalsed vahendid. Üks neist on Morse skaala, mida kasutatakse Eestis. See arvestab kuue peamise komponendiga: kukkumised haigusloos, diagnooside arv, liikumisabivahendite olemasolu, intravenoossete ravimite manustamine, patsiendi kõnnak ja vaimne tervis. Vastavalt tuvastatud kukkumisriskile asetab õde patsiendi randmele punase (kõrge risk) või oranži (keskmine risk) randmepaela. EMOs hinnatakse kukkumisriski kas madalaks või kõrgeks.

Kuidas randmepaelad kaitsevad patsiente kukkumiste eest? Mida vajavad kõrge kukkumisriskiga patsiendid?

Randmepaelte eesmärk on mitteverbaalselt informeerida teisi töötajaid patsientide kukkumisriskist. Nii saavad töötajad kohe vajaliku info kätte ilma, et oleks vaja seda kolleegide käest üle küsida. Näiteks, kui hooldaja transpordib patsiendi ühest kohast teise või asetab ta voodisse, arvestab ta patsiendi kukkumisriskiga ja teab, kuidas tegutseda. Kõrge kukkumisriskiga patsiendid vajavad rohkem tähelepanu palatisse paigutamisel, detailsemat juhendamist ja sagedasemat järelevalvet.

Kas kukkumisrisk võib muutuda? Mida tehakse selle muutumise korral?

Jah, kukkumisrisk võib ühel ja samal patsiendil haiglas viibimise ajal muutuda, kuna patsiendi terviseseisund võib olla heitlik. Oleme kokku leppinud, et patsiendi kukkumisriski hindamine kordub iga kolme ööpäeva tagant. Lisaks tuleb kukkumisrisk ümber hinnata, kui patsient kukub. Kui patsient viiakse üle ühest osakonnast teise, siis reeglina toimub osakonnas, kuhu ta liigub, kukkumisriski ümberhindamine, et tagada selle info relevantsus. Sel juhul ei kehti nn kolme ööpäeva kokkulepe.

Missugused tegevused võivad vähendada kukkumisriski?

Neid tegevusi on palju, näiteks tutvustada patsientidele osakonna rumme ja võimalusi turvaliseks liikumiseks, õpetada ja julgustada kasutama palatis olevat häirenuppu, tagada takistusteta ligipääs voodile ja WC-le, tagada piisav valgustus ööpäevaringselt, asetada isiklikud asjad patsientide vahetusse käeulatusse, paigutada voodi madalaimasse asendisse, soovitada kanda libisemisvastase talla ja kindla kinnitusega jalanõusid, selgitada terviseseisundist tulenevaid kukkumisriske, õpetada, kuidas käituda kukkumise korral ja nii edasi. Enamik tegevusi hõlmab põhjalikku teavitustööd.

Tundub, et pilootprojekti tegevused eeldavad veelgi tihedamat koostööd töötajate ja patsientide vahel. Kas see on nii ja millistele koostöötegevustele tuleb rohkem keskenduda?

Absoluutselt. Koostöös peitubki põhiline jõud, ja pilootprojekti algusfaasiski saime sellele järjekordset kinnitust. Eelkõige tuleb töötajatel projekti raames teha omavahel veelgi rohkem koostööd, eriti õdede ja hooldajate vahel. Koostöös tuleb rohkem keskenduda just suhtlemisele. Enne, kui paljud tööaspektid hakkavad harjumuseks kujunema, tuleb need eelnevalt korduvalt läbi arutada. Samuti tuleb rohkem rääkida patsientidega, et tõsta nende teadlikkust, nõustada ja õpetada, kuidas teatud olukorras käituda ja tegutseda.

Kuidas saaksid praegu hinnata projekti edukust? Mis sellest edasi saab?

Praegu näen, et projekt edeneb ootuspäraselt. Suhtlen palju kolleegidega erinevatest osakondadest, kogun põhjalikku tagasisidet, auditeerin tegevusi ja tulemusi, vajadusel teen ettepanekuid tegevuste korrigeerimiseks. Kuna tegemist on hiljuti alustatud projektiga, on praegu veel üsna vara anda kogu projektile hinnangut. Arvan, et vähemalt aasta lõpuni tuleb koguda andmeid, teha vaatlust ja analüüsida vahetulemusi. Projekti algus oli hea ja see on positiivne. On olemas eeldused, et pilootprojektist koorub välja hästi toimiv süsteem.

Intervjueeris Mihhail Tammearu.