Dmitrii Fedorov, Ida-Viru Keskhaigla operatsiooniosakonna juhataja, võttis ette huvitava reisi Hiinasse, mille käigus osales rahvusvahelisel konverentsil koos teiste kirurgidega Euroopast ja Aasiast. Konverentsi korraldas IntoCare, Hiina meditsiiniliste klammerdajate tootja laporoskoopiliste ja avatud kirurgiliste operatsioonide jaoks. Eesmärk oli näidata kirurgiliste klammerdajate tootmise kõrget kvaliteeti ning luua platvorm kogemuste ja teadmiste vahetamiseks kirurgia valdkonna ekspertide vahel. Korraldajatele oli oluline näidata Hiina meditsiinitehnoloogia taset, mis vastab kõrgetele standarditele.

Doktor Fedorovi ülesanne oli esindada Eestit ja tutvustada kolleegidele meie tervishoiusüsteemi. Tema oli ainus osaleja Baltikumist. Dmitrii kohtus kolleegidega Pekingi ja Shanghai ülikoolidest, et arutada aktuaalseid küsimusi seoses kolorektaalkirurgiaga ja kaasaegsete kirurgiliste instrumentide kasutamisega. Konverentsil rääkis ta sellest, et Eestis on hästi arendatud tervishoiusüsteem, mida iseloomustavad kaasaegsed meditsiinitehnoloogiad. Muuhulgas jagas ta oma vaateid ja teadmisi erinevate  kirurgiliste operatsioonide meetodite rakendamise osas. Doktor Fedorovi tehtud esitlus oli teistele osalejatele hariv ja huvitav. Võrreldes Euroopa riikidega on Hiinas omapärane kultuur, erinev mentaliteet, teistsugused traditsioonid, tavad ja normid, iseärased ühiskondlikud mehhanismid. Esitlus aitas Euroopa ja Aasia esindajaid üksteisele lähemale tuua.

Dmitrii, kui kaua Te Hiinas viibisite, mida lisaks konverentsil osalemisele veel tegite?

Viibisin Hiinas viis päeva, millele saab julgelt kaks päeva lennuaega otsa panna. Kõik need päevad olid täis ekskursioone ülikoolidesse, haiglatesse ja kultuurilistesse paikadesse. Meile näidati kõiki meditsiinitehnoloogiate loomise etappe, ravitingimusi ja tutvustati kohalikke tervishoiuteenuseid. See oli äärmiselt põnev ja silmiavav — Hiina tervishoiuteenuste ja -võimaluste tase on muljetavaldav. Külastasin Shanghais asuvat haiglat, kus tegime ringi mööda kliinikuid ja pöörasime erilist tähelepanu kirurgilistele osakondadele. Arutasin Hiina kolleegidega operatsioonide võtteid, sealhulgas onkoloogiahaigete patsientide näitel. Tahaksin märkida, et mõned ideed ja tehnilised võtted võtsin endale kaasa mitte Hiinast, vaid kolleegidelt Itaaliast, aga see pidi ikka seitsme maa ja mere taga juhtuma! (naeratab)

Mis jääb reisilt mälestuseks ja mis Teile Hiinas kõige rohkem meeldis?

Hiinas käisin ma esmakordselt ja muidugi ei oska ma hiina keelt. Räägin hästi inglise keelt, kuid ei saa öelda, et inglise keelega oli Hiinas lihtne hakkama saada, kuna kohalikud elanikud seda keelt hästi ei valda. Konverentsi ajal oli igal Hiina professoril oma tõlk, tänaval rääkisid inimesed peaaegu ainult hiina keelt ja isegi hotellide personalil läksid keeled sõlme, kui nad püüdsid ennast inglise keeles väljendada. Usun, et kui panna eurooplased rääkima hinna keelt, tekiks enamikul silmakrampe, sest see keel on väga keeruline. Hiina rahvaarv on tõesti väga suur ja kohalike taustal tundubki, et välismaalaste arv on Hiinas hõre, aga neid ei pruugi seal vähe olla.

Üllatusena tuli näiteks turvakontrolli süsteem. Arvestades riigi suurt rahvaarvu, on turvalisuse ja avaliku korra tagamine tõesti konksuga ülesanne, kuid see on väga vajalik. Hiina suurlinnade tänavatel ja erinevates asutustes märkasin palju kaameraid näotuvastussüsteemidega. Taolised videojälgimise süsteemid võimaldavad monitoorida inimeste liikumisi ja tegevusi. Sellega kaasneb aga teatud pinevus, et oled pidevalt kaamerate objektiivides. Hoolimata sellest, et tänavatel on vähe politseinikke, suudavad nad vajadusel kiiresti reageerida. Dokumendikontroll on ka sagedane nähtus. Loomaaia külastamiseks pidin oma passi skannima kolm korda erinevatel kontrollpunktidel. Pass pidi alati kaasas olema.

Põnevust lisas Hiina suurlinnade urbanistika. Tegu on ikkagi tohutult suure riigiga, kus asuvad sellised megametropolid nagu Peking ja Shanghai, kus saab leida kõike, mida kaasaegse inimese süda lustib. Need linnad arenevad hiigeltempos. Jõudsin mõlemat linna külastada. Sealsele globaliseerumisulatusele on üsna raske mujalt maailmast vastast leida. Ööpäevaringne linnamelu, kilomeetrite pikkused autoummikud, tuhanded kaootiliselt liikuvad jalakäijad, miljonid kustumatud tänavatuled ja reklaamtabloode valgussõud, lugematu arv üksteisega kõrguse peale konkureerivaid pilvelõhkujaid eraldasid mind kohe harjumuspärasest eksisteerimisest väikeriigis ja imendasid halastamatult oma sündmuste kaleidoskoopi. Seal oled nagu nõel, mida saab heinakuhjast lõpmatuseni otsida. Jäi muidugi arusaamatuks, kuidas kohalikud kõike jõuavad. Olgu meie kultuurid ja traditsioonid erinevad, aga nii meil kui neil on vaid 24 tundi ööpäevas.

Hiinlased ehitavad kiiresti ja ulatuslikult. Ükskord väljas liikudes nägin, kuidas kakskümmend tõstekraani korraga tiirlesid kerkiva 45-korruselise hoone ümber. Kas nende eesmärk ja ambitsioon on rajada uus kõrghoone ühe päevaga?! Tundub, et kui Eesti metsas tärkab sügisel pärast vihma maast uus seen, Hiinas toimub sama asi uute hoonetega, ja mitte ainult sügisel. Suurlinnades domineerib futuristlik infrastruktuur, aga traditsioonilisi Hiina sümboleid, põlisrahva igapäevaelu harjumusi ja aasiapäraseid rajatisi, mis vihjaksid autentsele kultuuripärandile, silmad eriti ei näe. Õnneks on see kõik säilinud paljudes teistes riigi piirkondades. Tore oleks olnud kontorite ja pankade vahet traavivate valgekraede kõrval kaeda maarahva osavaid toiminguid riisipõldudel. Ehk astub sinna kunagi ka minu jalg.

Suure Hiina müüri, mis on selle riigi vaatamisväärsuste lipulaev, külastus pakkus unikaalse kogemuse. Tegemist on kuue tuhande kilomeetri pikkuse kaitserajatisega, mida tasub vähemalt kord elus oma silmaga kaeda — see ei jäta vist kedagi ükskõikseks. Müüri majesteetlik ilu, aukartust äratavad mõõtmed ja kordamatu mineviku hõng võiksid omistada Hiina müürile maailmaime tiitli. Selle vaatamisväärsuse jalamile jõudmine võttis palju aega ja vaeva — tuli minna kahe bussiga, sõita mööda köisraudteed üles ja pärast veel mõni aeg kõndida. Pikka teed tasus end kuhjaga nõiduslik vaatepilt müürile.

Hiina jääb minu jaoks mitte ainult meditsiinilise innovatsiooni ja arengu riigiks, vaid ka kohaks, kus ma sain unustamatuid muljeid ja inspiratsiooni. Reisi ajal tundsin orientaalse ajaloo, kultuuri ja kommete hella puudutust ja nägin, kuidas kohalike inimeste igapäevaelu välja näeb. Loodan uutele kohtumistele ja koostööle Hiina kolleegidega ning olen valmis jagama teadmisi ja kogemusi, et koos edendada meditsiiniarengut ja erinevaid kultuure paremini tundma õppida. Mõistagi ei saa ühel reisil haarata kõike. Münti pole ma fontääni visanud, aga siiski loodan ükskord seda maad uuesti kompima tulla.