Право на школу на родном языке

№ 1063 Михаил Стальнухин
Независимый кандидат
Ида-Вирумаа, 5 марта 2023

Перед вами выступление от 19 января 2023 года. С русскими субтитрами. Перевод стенограммы (13:24 Mihhail Stalnuhhin) для тех, кто предпочитает текст чуть ниже. Также в конце приложен оригинал статьи, на которую я ссылаюсь.


«Школа на родном языке уже давно, в принципе, не является какой-то педагогической проблемой. После бессмертного швейцарского педагога Генриха Песталоцци в культурном мире не найдется ни одного именитого педагога, который осмелился бы оспорить ту простую истину, что обучение ребенка должно происходить на его родном языке. И мы не найдем в мире ни одного народа, кто по своей воле отправил бы своих детей учиться в начальную школу на иностранном языке. Это теперь лишь политическая проблема.

Иностранный язык навязывается национальным меньшинствам по политическим мотивам. Иноязычная школа идет рука об руку с попытками ассимиляции. Таким образом, вопрос школы на родном языке есть и вопрос защиты прав нацменьшинств.

После обретения независимости мы принялись обустраивать свое государство. Было само собой разумеющимся, что всем народам, живущим в границах нашей страны, мы дадим те же права, за которые сами боролись. У нас не было двоякого подхода, один для себя и другой – для нацменьшинств.

Конституция Эстонской Республики говорит: «Все граждане равны перед законом». К правам граждан, которые Конституция взяла под свою защиту, относились также национальность и школа на родном языке.

Параграф 9, «Каждый гражданин имеет право сохранять свою национальную принадлежность», и параграф 22 дает нацменьшинствам право обучать детей на родном языке: «В школах и учебных заведениях, открытых для нацменьшинств, обучение ведется на их родном языке и на государственном языке в утвержденном законом порядке».

Таким образом право на школу на родном языке признано в Эстонии основным правом граждан и признано равноценным другим основным правам, таким как свобода слова, веры, совести и печати, которые являются само собой разумеющимися для каждого демократического государства.

У всех нацменьшинств, у русских, немцев, шведов и евреев были свои как начальные, так и средние школы. Но подход Эстонской Республики к защите прав нацменьшинств не основывался на одних лишь педагогике и правильном понимании демократического государственного порядка. Наверное, учитывались и практические соображения.

Знали ту мудрость, что легче всего управлять государством, где ни у кого, ни у своего народа ни у нацменьшинств нет причин роптать. На основе своего опыта знали и то, как чувствительны люди в национальных вопросах.

Эстонская Республика не боялась культурных устремлений и притязаний нацменьшинств, но стремилась их в меру сил поддерживать. Эстония хотела быть культурной страной и желала, чтобы все живущие в ее границах народы были культурны. Но мы знали и ту простую истину, что каждая культура национальна. Культура походит на растение, что вросло корнями в землю и черпает пищу из национальных сокровищниц. А мощным носителем национальной культуры является родной язык.

Через язык сохраняет растущая молодежь связь с ее традициями и творческими силами. Если ребенок потеряет родной язык, он останется без всего этого. А погружение в чужую культуру – это длительный процесс; учась говорить на чужом языке еще не перенимают традиции и убеждения этого народа.

Первое поколение, которое растворяется в чужом народе, потому достойно сожаления, что оно обедняется духовно. Мы знаем, что право на школу на родном языке относится к основным правам наших граждан, и делаем из этого свои выводы.»

Это не мой текст, я его одолжил. Это – газета «Stockholms-Tidningen Eestlastele». Статья от 12 апреля 1950 года. Подписана М.Рауд, что я сейчас не могу прокомментировать. Название – «Право на школу на родном языке».

Как вы видели, я эту статью вам зачитал, что для меня не характерно. Обычно (произнося речи) я отпечатанным на бумаге текстом не пользуюсь, но я подумал, что должен быть точен при передаче этих мыслей вам.

Никакой морали не будет. Скажу лишь то, что, во-первых, я солидарен с автором этой статьи во всех его мыслях. И во-вторых: наши предки были при возведении государственной системы образования намного умнее, честнее и демократичнее нас – и под «нас» я подразумеваю этот зал.



„Õigus emakeelsele koolile

I

Stockholmi Eesti Algkooli viie aastase kestvuse tähistamine äratab meis mõtteid, mis kannavad meid tagasi kaugele minevikku möödunud aegade püüete ja võitluste juurde. Tõuseb küsimus, kas sel võitlusel on olnud ja kas tal nüüdki veel on mõtet.

Põhimõttelikult ei ole emakeelne kool juba ammu enam mingisugune pedagoogiline probleem. Pärast surematu Schveitsi pedagoogi Heinrich Pestalozi elutööd ei leidu kultuurilises maalimas küll ühtki nimekat pedagoogi, kes julgeks vaielda selle lihtsa tõe vastu, et lapse õppimine peab toimuma tema emakeeles. Ja me ei leia maailmas ka ühtki rahvast, kes vabal tahtel paneks oma lapsed algkoolis õppima võõrkeeles. See on nüüd vaid poliitiline probleem. Võõrkeelt sunnitakse vähemusrahvastele peale poliitilistel motiividel. Võõrkeelne kool käib ikka käsikäes ümberrahvustamise püüetega. Sellega on emakeelse kooli küsimus ühtlasi ka vähemusrahvaste õiguste küsimus.

Võitluses emakeelse kooli pärast üle 80. aasta kestel oli eestlane muutunud keele ja kooli küsimustes hellaks. Ja kui siis iseseisvuse kättevõitmisega hakkasime korraldama oma riigi asju, oli kõigile endastmõistetav, et meie kõigile oma riigi piires elavatele rahvastele anname needsamad õigused, mille eest me ise olime võidelnud. Meil ei olnud kahesugust mõõtu, üks enda ja teine vähemusrahvaste jaoks. Eesti Vabariigi Põhiseadus ütleb: „Kõik kodanikud on seaduse ees võrdsed.” Riigikodanikkude õiguste hulka, mida Põhiseadus võttis oma kaitse alla, kuulusid ka rahvus ja emakeelne kool. Paragrahv 9-st loeme: „Iga kodanik on õigustatud säilitama oma rahvusse kuuluvuse» ja paragrahv 22 annab vähemusrahvastele õiguse õpetada lapsi emakeeles: «Vähemusrahvastele avatud koolides ja õppeasutustes toimub õpetamine nende emakeeles ja riigikeeles seaduses tähendatud alustel.» Sellega on õigus emakeelsele koolile Eestis võetud kodanikkude põhiõiguste hulka ja tunnustatud ühevääriliseks teiste kodanike põhiõigustega nagu sõna, usu, südametunnistuse ja trükivabadus, mis igale demokraatlikule riigile on endast mõistetavad. Me teame ka seda, et Eesti Vabariigi põhiseadus ei olnud määratud niisuguseks eksportkaubaks nagu Nõukogude Vene oma, kus see põhiseadus on määratud vaid propagandaks, vaid me tõesti1 elasime ja talitasime oma põhiseaduse järgi.

Vähemusrahvastele tehti koolide avamisel isegi soodustusi. Eesti oma rahvakoolis oli õpilaste arvu miinimumiks klassikomplektis 20, aga vähemusrahvad võisid avada klassikomplekti juba 15 koolikohustusliku lapse juures. Kõigil vähemusrahvastel, venelastel, sakslastel, rootslastel ja juutidel olid oma algkoolid kui ka keskkoolid.

II

Eesti Vabariigi koolipoliitikat võib kõige paremini Illustreerida rootsikeelsete koolide olukord. Rootslaste arv Eestis ei olnud suur, umbes kolm korda väiksem kui eestlaste arv praegu Rootsis. 1934. aasta rahvaloenduse andmetel oli neid 7641, ütleme ümmarguselt 8000. Minu mälestuse järgi oli neil emakeelseid algkoole 18, peale selle emakeelne gümnaasium ja põllutöökool. Algkoolide majanduslikud kulud kandsid kohalikud omavalitsused, kuna õpetajate palgad kandis riik. Gümnaasiumi ja põllutöökooli ülalpidamisel aitas tõhusalt kaasa Rootsi riik. Riigi-Rootsi ühiskonnast tuli tublisti toetust koolidele ka õpikute ja õppevahendite näol.

Haridusministeeriumi suhtumisest neisse koolidesse võib anda väike näide. Ühele Harju ranniku kalurikülale, mis oli muutunud juba puht eesti külaks, oli jäänud algkool 5—6 kolimeetri kaugusele, sest vallavalitsus oli viinud kooli uude asukohta. Külameeste palved asutada neile oma kool, jäid tähelepanemata. Nüüd tuli meestele meelde, et külas elab inimesi, kelle isikutunnistusele on märgitud rootsi rahvus. Nad esitasid Haridusministeeriumile nõudmise, et neile asutataks külla rootsikeelne kool. Palve võeti kuulda ja kool avati. Revideerimisel selgus aga, et need lapsed, kes olid märgitud rootslastena, oma emakeelt väga halvasti mõistsid, kuna selle juures suurem õpilastest koosnes puhteestlastest. Haridusministeerium ei teinud sellest aga tüliküsimust. Eesti ja rootsi koolid Noarootsis töötasid kõrvuti sõpruses ja üksmeeles nagu head naabrid kunagi.

III

Aga ega vist Eesti Vabariigi seisukoht vähemusrahvaste õiguste kaitse alal põhjenenud üksi pedagoogikale ja õigele arusaamale demokraatlikust riigikorrast. Küllap mängisid siin osa ka praktilised kaalutlused. Tunti seda tarkust, et kõige kergem on valitseda riiki, kui kellelgi, ei riigi oma rahval ega vähemusrahvastel ei ole põhjust nuriseda. Teati ka oma kogemuste järgi, kui hellad on inimesed rahvuslikes küsimusis. Eesti Vabariik ei kartnud vähemusrahvaste kultuurilisi püüdeid ega taotlusi, vaid katsus neid just jõudu mööda toetada. Eesti tahtis olla kultuurriik ja soovis, et kõik tema piirides elavad rahvad oleksid kultuurilised. Kuid me tundsime ka seda lihtsat tõde, et iga kultuur on rahvuslik. Kultuur sarnaneb taimele, mis on juurtega kinnitatud maamulda ja ammutab toitu rahvuslikest varasalvedest. Rahvusliku kultuuri võimsaks edasikandjaks on aga emakeel. Keele kaudu jääb kasvav noor ühendusse, tema traditsioonide ja loovate jõududega. Kui kaotab laps emakeele, jääb ta kõigest sellest ilma. Süvenemine võõrasse kultuuri on aga pikaldane toiming, õppides kõnelema võõrast keelt ei omandata veel selle rahva traditsioone ega tõekspidamisi. Esimene põlv, mis sulab võõrasse rahvasse, on sellepärast kahetsemisvääriline, sest ta vaesustub hingeliselt. Mis kasu oleks olnud Eesti Vabariigil näiteks sellest, kui me oleksime oma rootsi soost kodanikud ümber rahvustanud?

IV

Me tunneme, et õigus emakeelsele koolile kuulub meie kodaniku põhiõiguste hulka ja teeme sellest oma järeldused. Iseasi on aga, millisel määral saame seda õigust kasutada. Oleme pillutatud üle kogu maailma ja igas riigis on isesugune arusaam kodanike põhiõigustest. Mõnel maal, näiteks Austraalias, on lood sellepoolest õige halvad. Kuid me ei tohi väsida nende oma pühade õiguste eest võitlemast, nagu meie vanemad ja esivanemad on seda teinud enne meid. Kõige parem olukord on kahtlematult meil siin Rootsis. Rootsi on kõrge humaansusega kultuurriik ja meil on olnud küllalt võimalusi näha, et tema meie kultuuri ja kultuurilisi püüdeid ei karda, vaid katsub neid toetada. Siin on demokraatiline mõte sügavasti juurdunud. Ka valitsevad rootslaste ja eestlaste vahel vanad ajaloolised sõprussidemed. Võtame vast sedagi, et nii eestlased kui ka eesti rootslased Eestis on külg külje kõrval pidanud võitlema Vene tsaarivalitsuse vastu ja nõudma endale emakeelset kooli. Ja olgugi, et Eesti Vabariigi tegevuse aeg oli lühike, oli ta ometi küllalt pikk selleks, et Rootsi riigi ja kultuurtegelased võisid hinnata meie suhtumist eesti-rootslastesse. Kõige selle põhjal on meil julgus loota,, et meie püüded säilitada ja korraldada oma lastele siin emakeelne õpetus, Rootsi riigimeeste ja oma valitsuse tegelaste ning asutuste poolt heatahtlikku toetust leiavad. Stockholmi Eesti Algkooli mälestuspäeval tuletatigi tänuga meelde seda tõhusat toetust, mis koolile Stockholmi Linnavalitsuse poolt osaks saanud.

M. Raud“

Добавить комментарий

Ваш адрес email не будет опубликован.