President Alar Karis annab Eesti Vabariigi 106. sünnipäeva eel riigi teenetemärgi 151 inimesele. Tunnustuse saab ka 13 tervishoiu valdkonna tegijat, kelle seas on meie haigla üldkirurgia vanemarst dr Rutti Soomets.

Dr Soomets räägib intervjuus sellest, millised tunded Tal tekkisid, kui sai teada, et oli sattunud presidendilt teenetemärgi saajate sekka, meenutab oma tööteekonda üldkirurgia vanemarsti ametikohani, jagab, mis Talle pidevalt arenevas Ida-Viru Keskhaiglas kõige rohkem meeldib, milliste väljakutsetega tuli tal hakkama saada ja eeldab, kuidas haigla kümne aasta pärast muutub.

Kui kaua töötate Ida-Viru Keskhaiglas?

Tulin Ida-Viru Keskhaiglasse tööle 1973. aastal ja minu tööstaaž siin on veerenud natuke üle 50 aasta ajatempli.

Milline oli Teie teekond üldkirurgia vanemarsti ametikohani?

Pikk ikka! (naerab) Muidugi ei olnud see kerge. Samas mõtlen, mis on elus üldse kerge?! Ja kui on kerge, siis ei ole paarikümne aasta pärast vist eriti midagi meelde tuletada ja reflekteerida millegi üle. Teekond oli nagu spiraal — alt üles ja ülevalt alla. Umbes nii nagu aktsiaturud tavaliselt liiguvad. Oluline on muidugi see, et mõõnad asenduvad alati tõusudega.

Haigla on mitmekümne aastaga oluliselt muutunud. Mis on Teie arvates muutunud siin kõige rohkem?

Muutusi on tõesti olnud palju. Aeg ei seisa paigal. Kõik areneb ja kõik arenevad, ja üsna tempokalt. Haigla hooned on kaasaegseks ehitatud, meditsiiniseadmed on uuendatud, mõned asjad on automatiseeritud. Usun, et need muutused jätkuvad. Rõhutada soovin ma seda, mis ei ole muutunud ja see on minu tugev soov ravida patsiente. Vahet ei ole, kas teha seda uuemas või vanemas hoones, peaasi, et patsient saaks vajaliku arstiabi. Kõik, mida mina teen, ja usun, et ka kõik teised arstid teevad, on suunatud patsiendi heaolu parendamisele. Tervis on vaieldamatult tähtsaim heaolu tunnus.

Selle aja jooksul, kui ma haiglas töötan, on vahetunud mitu korda ka ülemarstid. Tundub, et nad ei suutnud mind lõpuks välja kannatada. (naerab)

Teie teekonnal on kindlasti olnud ka tõsiseid väljakutseid. Kas mäletate, mis oli kõige kõvem „pähkel»?

Väljakutseid on olnud väga palju, rohkem kui liiva rannas. Algul oli kõik verivärske ülikoolilõpetaja jaoks senitundmatu. Mõned hirmud olid ka aeg-ajalt närve kõditanud. Osa asju tuli teha suure vaevaga, aga see oli hindamatu kogemus, mida ei oleks lihtsalt olnud võimalik saada teisiti. Mäletan, et ükskord osalesin täiendusõppes, kus koolitajast tohter ütles meile, et kui te olnud kunagi tööd tehes natuke pisaraid valanud, järelikult polnud te tööd ka teinud. Hindan väga selliseid hetki, sest need süstisid julgust ja sisemist jõudu ka juurde.

Sellel aastal saate presidendilt teenetemärgi. Kuidas saite teada, et olete teenetemärgi saajate nimekirjas? Missugused tunded Teil tekkisid, kui Te selle teada saite?

Eile hommikul helistas mulle sugulasest ajakirjanik ja ütles «Palju õnne!» Olin paar sekundit hämmelduses, sest ei saanud üldse aru, mille puhul ta oli mulle õnne soovinud ja siis sain juba teada. Tegemist oli minu jaoks üsna emotsionaalse hetkega. Uudis tuli nagu välk selgest taevast. Ja kui taevavälgu tulek ei tõota midagi head, siis minu hommikune «välk» oli väga positiivne. Olin liigutatud.

Millisena näete Ida-Viru Keskhaiglat kümne aasta pärast?

Jätkuvalt õitseva organisatsioonina!